Zakarina mõtles järele. Jah, kuidas siis lindudega õieti on? Kas nad oskavad mõtelda? Või lendavad lihtsalt niisama? Ainult lehvitavad tiibu, ilma et nende linnupeades oleks ainsatki mõtet?

«Aga linnud?» küsis Zakarina. «Kas nad teavad midagi? Saavad nad aru, et lendavad?»

Liivahunt istus maha ja naeratas õnnelikult. See, nagu ta ütles, polnud muide üldse paha mõte. See oli tegelikult väga huvitav küsimus.

Ühel ilusal päeval, kui Zakarina rannas liiva sisse koobast kaevab, leiab ta sealt saladusliku ja haruldase looma. See on Liivahunt: sädelev ja liivakollane ja juba terve igaviku olemas olnud. Ükski küsimus pole liiga keeruline või siis liiga lihtne Liivahundi jaoks, kes oskab kõike seletada ja teab kõike. Näiteks seda, miks tuld ei tohi kunagi usaldada; kuidas mõtlemist harjutada; milleks on vaja halbu mälestusi alles hoida; mida saab teada sügislehti lugedes ja kuidas aru saada, kas keegi on sinu sõber või vaenlane.

Augustipreemia nominent