On tarvis märkimisväärset julgust, et taas käsitleda Suure Isamaasõja sündmusi vene nõukogude kirjanduses pärast seda, kui neist on vapustava jõuga kirjutanud niisugused autorid nagu Šolohhov, Leonov, Simonov, Baklanov, Bondarev jpt. Sealhulgas ka Granin ise. Tundub, nagu peaks kõik juba olema öeldud, teema ammendatud. Ometi on jutustuses «Veel nähtav on me jälg» õnnestunud kujutada sõjasündmusi uudsest vaatevinklist nähtuina ning veenvalt näidata toonaste kangelastegude aegumatust, nende järelmõju, mida tunneme tänapäevalgi.
Autor ise käis sõjatee algusest lõpuni läbi: alustas Leningradis tehasetöölistest formeeritud maakaitsediviisis ning lõpetas Ida-Preisimaal tankiroodu komandörina, kahe ordeni kavalerina.
Hans Luik