Viktoria Matvejeva tuli mari luulesse ootamatult, aga otsekui uus ere täht taevasse. Tema luule lüüriline kangelanna on õrn oma nukruses, tark oma kõhklustes, tugev, usaldusväärne, julgelt oma hinge avav. Luuletajanna lüürilisus ühtib kannatustest leitud tõepärase dokumentaalsusega, tema luule sõnastus on unikaalne, iga sõna, iga fraas otsekui soojendaks lugeja südant.