«Veerekese Pääl» kõneleb eluäärtel kõndimisest. Teadagi on meil kõigil erinevaid hingeseisundeid ja luule on hetkelise hingeseisundi peegeldus. Sellesse kogumikku on koondatud minu luulemaailma romantilisem pool. Kirjutan äärest äärde. Vahel olen nagu laperdav leht sügistuules, vahel kõnnin kahel jalal. Vahel on hetki kus inimene ei adu kas talle on avatud Paradiisi- või Põrguvärav, ei tea kumbast uksest siseneda, siis ta kirjutab äraolevaid värsse. Nii on ka minuga juhtunud, kui olen mõne lähedase kaotanud või kui vaatan valusate silmadega haiget ühiskonda, kus valitseb ebavõrdsus. Valu on see mis tihtilugu haarab paberi ja pliiatsi järgi. Tihti ilmutavad luuletused mulle ennast öösiti, ajavad voodist välja ja haaravad sulepea.