«Meeste maailmas oleme üksnes rumalad tagumikud. Me võime olla kenad ja sünnitada lapsi, kuid seejuures peame jääma koduseinte vahele ning püsima vakka.» Naine kõneles popansamblite vahepeal. Oma punaste käharjuuste ja silmatorkava jumestusega nägi temagi välja nagu popstaar. Ta tõstis mõlemad käed purpursete kiharate kohale ja surus need rusikasse. «Streikige, õed!» karjus ta. «Streikige!» Siis ta tajus, kuidas kuul teda tabas, kuid seisis endiselt püsti, naeratas endistviisi ning tema ees laiuv rahvajõuk vilistas, trampis ja röökis endisviisi.
Veetlevaid kättemaksjaid valdas lõikav ja raevukas viha, kui naisi koheldi teisejärguliste olenditena. Nad tahtsid olukorda muuta ja läksid ning tegid, mis suutsid.
