Prantsuse kirjaniku (s 1940) noorpõlveromaan kujutab «noore vihase mehe» mässu kaasaegse lääne ühiskonna vastu. Françis Besson on pidetu noormees, kes sihitult hulgub ähvardavas vihmasajus mööda linna, kogeb nälga, janu ja üksindust.

Kusagil rahu leidmata naaseb ta vanematekoju, kus mõtlematult süütab tulekahju, seejärel asub taas teele. Ja kuigi teda ümbritseb näiliselt püsiv keskkond, teab ta, et piisab vaid tühisest tuuleiilist, kui kogu see õõnes, sisimas kõdunenud maailm kokku variseb. Veeuputus on paratamatu.