Lood, mida nende juttude kangelased läbi elavad, ei ole päris tavalised. Maša Štšegolejeva, üheteistkümneaastane tütarlaps, võttis osa sõjast fašistide vastu. Ta hüppas isegi langevarjuga lennukilt alla. Mašal oli õudne hüpata öise taeva pimedusse, kuid ta hüppas siiski. Hüppas sellepärast, et seal all, maa peal, olid fašistid ümber piiranud rühma valgevene partisane ja ainult tema võis neid aidata.
Ka Gleb Golovinil jutust «Valged aurikud» ei olnud kerge. Kümme aastat otsis ta taigas maaki. Igal aastal sõitis ta puhkuse ajaks paadiga Angara jõge mööda taigasse, et oma otsinguid jätkata. Ja alles kümnendal aastal saavutas Gleb edu.
Kui palju oli väikesel tüdrukul Maša Štegolejeval ja noorel geoloogil Golovinil vaja mehisust ja visadust, et oma kohust täita ning seltsimeestele ja oma unistustele truuks jääda.
Paljud arvavad, et kangelaslik ja visa on vaja olla ainult sõjas või ohtlikel rännakutel. Kuid nii see ei ole. Ka tavalises elus on vaja olla mehine, erga ja osavõtliku südamega.