Seekordsed Ajalooarhiivi toimetised üritavad anda oma tagasihoidliku panuse paljurahvuselise Vene impeeriumi äärealade poliitika tundmaõppimisse. Kogumiku «Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses» kokkupanekul lähtuti kahest eesmärgist: tuua eestikeelse lugejani valik huvipakkuvaid võõrkeelseid artikleid ning avaldada eelkõige Eesti ajalooga seotud originaaluurimusi kõnesoleva perioodi kohta. Kogumik koosneb kahest köitest, millest esimeses keskendutakse Venemaa arengute analüüsile ning Eesti (laiemalt Baltikumi) ajaloo üldisematele probleemidele, teise aga on koondatud konkreetsemad uurimused.

Käesoleva köite avaartiklis «Mis on Venemaa? Vene rahvuslik identiteet ja Vene riik 1500–1917» vaatleb Paul Bushkovitch üleeuroopaliste arengute kontekstis eelkõige sõnaga Venemaa seotud rahvusliku identiteedi probleemistikku alates 16. sajandist kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni 1917. aastal. Autor juhib õigustatult tähelepanu tõsiasjale, et võrreldes läänega oli Venemaa areng ajalises nihkes nii ideede ja erinevate nähtuste omaksvõtmisel kui ka rahvusidentiteedi väljakujundamisel. Nii jäi Venemaal erinevalt muust Euroopast kuni 20. sajandi alguseni püsima dünastia- ja riigipõhine mõttemaailm ja alles 19. sajandi teisel poole esile kerkinud mittedünastiline riigipõhimõte jäi opositsiooniliseks ideoloogiaks. Seega ei toetunud Vene identiteet kuni keisririigi kokkuvarisemiseni
põhiosas mitte rahvuskuuluvusele, vaid riigile, see omakorda jättis kindlasti oma jälje ka näiteks keskvalitsuse äärealade poliitikasse.

Kogumiku üks kesksemaid uurimusi on kindlasti Alexey Milleri artikkel «Venestus või venestused?», kus juhitakse õnnestunult meie tähelepanu sellele, et konkreetse teema käsitlemisel tasub tegeleda ka üldtunnustatud mõistete sisu täpsustamise ja uuendamisega. See kehtib samuti mõiste venestus puhul. Autor näitab veenvalt, et Romanovite impeeriumi etnilisust ja rahvusküsimust puudutavate uuemate uurimuste valguses on otstarbekas kõneleda mitte venestusest, vaid venestustest — seega tervest rühmast erilaadsetest protsessidest impeeriumi äärealadel, mis eristuvad üksteisest kindla sisemise loogika ja olemuse poolest. Kuna eeltoodust tulenevalt ei aita venestuse mõiste kasutamine sageli Vene impeeriumi eri piirkondades teostatud poliitikat adekvaatselt mõista, leiab Miller, et seda tasuks võimalusel piirata ning tarvitada täpsemaid mõisteid (assimilatsioon, kolonisatsioon, akulturatsioon jne). Selline lähenemine võimaldaks nähtusi adekvaatsemalt kirjeldada ja vältida hinnangute andmist.

A. Miller pakub olulist tuge ka nende protsesside mõistmisel, mis leidsid aset 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses Eestis (laiemalt kolmes Balti kubermangus), tema kirjutis haakub uurimusega «Hiliskeiserlik Vene impeerium moderniseerumise ja traditsiooni vahel,» mille autor on Vene impeeriumi rahvuspoliitika üks tunnustatumaid uurijaid Andreas Kappeler. Kappeleri käsitlus (täpsemalt peatükk tema klassikaks saanud raamatust) annab 1897. aasta rahvaloenduse andmestikule tuginedes panoraamse pildi moderniseeruva ühiskonna arengutest Venemaal 19. sajandi teisel poolel, jälgides esijoones ühiskonna etnosotsiaalses struktuuris, rahvastiku tööjaotuses, kirjaoskuses jm valdkondades toimunud muutusi. Kokkuvõtlikult võib öelda, et autor toob välja Vene impeeriumi kui paljurahvuselise riigi kõige iseloomulikumad palgejooned 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses.

Theodore R. Weeks keskendub oma artiklis «Venestus ja leedulased» keskvalitsuse venestuspoliitika analüüsile kultuuri ja keele piiramise näitel 1863. aasta ülestõusu ja 1905. aasta revolutsiooni vahelisel ajal, leidmaks vastust küsimusele, mil määral püüdis Vene valitsus leedulasi kultuuriliselt assimileerida ehk venestada. Tegelikult ei tule jutuks ainult poliitika leedulaste suhtes, vaid mõistagi ka keskvalitsuse võitlus nn poola ohuga, mis muutus eriti aktuaalseks pärast 1863. aasta Poola ülestõusu — keskvalitsuse jaoks oli oluline vähendada poola kultuurilist võimu ja mõju. Leedulaste rahvuslikku liikumist ei võetud tõsiselt ning keskvalitsuse poliitikat elluviivad ametnikud olid veendunud, et leedu kultuur koos teistegi impeeriumi väikerahvaste kultuuridega on igal juhul määratud assimileeruma ja kõige tõenäolisemalt muidugi vene kultuuriga. Seetõttu ei olnud venestuspoliitika leedulaste suhtes forsseeritud ning andis kokkuvõttes loodetule hoopis vastupidise tulemuse: tekkis tugev leedu rahvuslik liikumine, millele hiljem tugines omariikluse sünd.

Järgnevates artiklites keskendutakse juba konkreetsemalt Eesti ja laiemalt Venemaa Läänemere-provintside arengutele 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Esmase tähtsusega on siin kindlasti Toivo Ü. Rauna mahukas artikkel «Venestamine Eestis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses,» mis on ingliskeelsena juba 1981. aastast uurijatele kättesaadav olnud. Hoolimata uuematest teemakohastest uurimustest (Ea Jansen, Toomas Karjahärm, Mart Laar jmt) on see ka tänapäeval kõige põhjalikum ja terviklikum käsitlus keskvalitsuse venestuspoliitika ning selle mõju kohta Eestis 19. «Imperiaalne pööre» paljurahvuselise Vene impeeriumi ajaloo uurimisel sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Autor käsitleb venestust ja sellega kaasnenud muutusi ühiskonnas moderniseerimise võtmes, kirjeldab eestlaste hoiakuid venestuse suhtes, analüüsib administratiivset venestamist, vaatleb üksikasjalikult venestuse mõju haridusele ja religiooni vallas ning vaeb selle vahekorda rahvusliku liikumisega. Autori üle veerand sajandi tagasi väljaöeldud mõtet, et venestuse mõju hindamisel tuleks «hoida seda nähtust õiges perspektiivis,» tasub üle korrata ka tänapäeval: tegemist oli pigem administratiivse kui kultuurilise venestusega ning seega ei olnud keisririigi poliitika eestlaste jaoks ei ühetähenduslik ega üksnes negatiivsete tagajärgedega protsess. Rauna teksti krestomaatilisus viitab selgelt ka tõsiasjale, et nimetatud periood meie ajaloos — 19. sajandi teine pool ja 20. sajandi algus — on senises ajalookirjanduses suhteliselt vähe tähelepanu leidnud ning tollase ühiskonna areng paljudes valdkondades on kaasaegsel teaduslikul tasemel paljuski läbi uurimata.

Eva Piirimäe analüüsib artiklis «Teoreetilisi perspektiive 19. sajandi eesti rahvuslusele» 19. sajandi eesti rahvusluse uurimise seisu ja arenguvõimalusi Euroopa ajalooteaduse kaasaegsete uurimissuundade kontekstis ning süstematiseerib erinevaid käsitlusi vastavalt sellele, milline rahvusluse aspekt on uurija valitud teoreetilises lähenemises esile tõstetud. Ta eristab rahvusluse filosoofilist, ideoloogilist, sümbolilist, sotsiaalset ja poliitilist aspekti ning kirjeldab neid põhjalikult. Tähelepanuväärne on autori üks lõppjäreldusi, mis õigustatult osutab tõsiasjale, et eestikeelses ajalookirjanduses on seni viljakamalt uuritud teemasid, mis seostuvad rahvusluse sotsiaalse (Ea Jansen, Mart Laar) ja poliitilise aspektiga (Toivo Raun, Toomas Karjahärm) ning tagaplaanile on jäänud filosoofiline, ideoloogiline ja sümboliline lähenemine. Senistes uurimustes on esijoones tähelepanu pööratud rahvusluse sotsiaal-majanduslike tekketingimuste, sotsiaalse kandepinna ja aktiivsuse vormide uurimisele ning hakatud vaagima ka rahvusluse ja rahvusliku liikumise suhet kodanikuühiskonda kui ideaali ning rahvusluse organiseerumisvorme ja nende regionaalseid eripärasid. Olulisel kohal on olnud keskvalitsuse administratiivne ja kultuuriline venestuspoliitika, mille suhtes eesti rahvuslus oli vastuvõtja rollis. Edasisi uurimisvõimalusi markeerides toob Piirimäe esile, et rahvusluse analüüsimisel tasuks senisest enam tähelepanu pöörata rahvusluse filosoofilisele kujunemisloole, Saksamaal ja Soomes levinud mõisteajaloolisele lähenemisele, rahvusluse sümbolilise aspekti ja arengudünaamika käsitlemisele ning analüüsida lähemalt, kuidas erinevad ühiskondlikud grupid reageerisid valitsuse venestuspoliitikale.

Kristi Kukk keskendub uurimuses «Vene küsimus eesti ajalookirjanduses» sellele, kuidas on venelaste rolli käsitlemine eesti ajalookirjanduses muutunud. Vene küsimust vaadeldakse kolme enam rahvusliku hinnangu objektiks olnud ajaloosündmuse(eesti-vene suhted muistse vabadusvõitluse ajal, n-ö pime 18. sajand ja pärisorjuse kaotamine) kontekstis, jagades rahvuslikud ajalookäsitlused kolme perioodi — 19. sajand, 20. sajandi algus ja Eesti Vabariigi periood. Autor järeldab, et murrang toimus 19. ja 20. sajandi vahetusel, mil seni suhteliselt positiivne hinnang venelaste rollile Eesti ajaloos asendus järk-järgult teravama kriitikaga. 20. sajandi alguses käibele tulnud seisukohad ei muutunud eriti ka Eesti Vabariigi perioodi ajalookäsitlustes. Selle murrangu tagamaaks oli eelkõige venestuse mõju, mis tõi kaasa pettumuse ja kaotas seni suhteliselt riigitruude eestlaste usalduse keskvõimude vastu. Vene küsimus ei ole rahvuslikes ajalookäsitlustes mitme teise teemaga võrreldes, näiteks eesti-baltisaksa vastuseis, mahuliselt esikohal, ent mitmel perioodil oli see strateegilise tähtsusega ja näitab kätte olulised muutused mõttemallides.

19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse ühiskondlik-poliitilised muutused Vene impeeriumis tervikuna ja konkreetselt Balti kubermangudes olid oluliseks rajajooneks ka baltisakslaste jaoks: sakslaskonna senine privilegeeritud seisund hakkas kiiresti murenema ja nad pidid tasapisi harjuma rahvusvähemuse staatusega ning kohanduma muutunud majanduslike ja poliitiliste raamtingimustega. Omamoodi tõehetkeks sakslaste jaoks oli kindlasti 1905. aasta revolutsioon Venemaal, mis nõudis neilt seniste käitumismallide ja suhtumiste muutmist ning ka vastust küsimusele, kuidas jääda sakslaseks. Jörg Hackmanni käsitlus «Rahvus(lus)tamine kui ühiskonna ülemkihti püsima jäämise strateegia? Saksa seltsid (Deutsche Vereine) Venemaa Läänemere-provintsides» ongi suuresti sellele teemale pühendatud. Artikli huviorbiidis on põhiliselt haridus- ja abiseltside nime all revolutsioonilisel 1905. aastal tekkinud saksa seltsid, mille eesmärk oli ühiskondliku iseorganiseerumise teel reageerida kogu Baltikumi haaranud ühiskondlikele muutustele. Lisaks on autor seadnud endale ülesandeks senisest täpsemalt määratleda nende seltside koht Vene impeeriumi Läänemere-provintside vabatahtlike ühenduste seas ning tuua välja mõju, mida seltsid avaldasid rahvuslike kogukondade kujunemisele Kirde-Euroopas. Hackmann näitab, et seltside loomise eesmärk oli seni nii poliitiliselt, sotsiaalselt kui ka kultuuriliselt vähe integreerunud saksa elanikkonda rahvuslikult konsolideerida, kasutades ära 1905. aasta revolutsiooniga avanenud võimalusi omaalgatuslikult organiseeruda. Saksa seltsid edendasid haridust, propageerisid moodsat avalikkust, turgutasid oma ideedega teiste rahvuste omaalgatuslikke ühendusi Baltikumis, suhtlesid sarnaste seltsidega eelkõige saksakeelses ruumis (Saksamaa, Austria) ja jätsid oma jälje poliitikasse Vene parlamentarismi ajajärgul. Tervikuna oli aga saksa seltside tegevus autori sõnul siiski küllalt eripalgeline, tegemist ei olnud üksnes sakslaskonna rahustamise tööriistadega ja nende loomist ei saa pidada ei ülemkihina püsimajäämise ega rahvusvähemuseks muutumise üldiselt aktsepteeritud strateegiaks.