Pärast talviseid lahinguid Moskva lähistel teadsid kõik Nõukogude Liidus Andrei Andrejevitš Vlassovit -- kindralit, kellel oli oluline osa võidu saavutamises selles kaitselahingus. Viis aastat hiljem mõisteti Vlassov surma, kuna ta oli pärast vangilangemist 12. juulil 1942 asunud Stalini-vastase Vene Vabastusarmee etteotsa.
Vlassovi armee puhul on tegemist nende relvajõududega, mis moodustati kindral Vlassovi ülemjuhatuse all alles pärast Venemaa Rahvaste Vabastamise Komitee asutamist 10. novembril 1944 ning mis ainsana omandas liitlase staatuse. Kui mitte arvestada mõningaid formaalset laadi sidemeid, oli see armee õiguslikult ja faktiliselt saksa Wehrmachtist täielikult lahus.
Vastandina paljudele teistele selgituskatsetele, mis näevad Vlassovi liikumist üksnes läbi sakslaste pilgu, mõistab autor vene vabastusliikumist ja selle tuumikut, Vene Vabastusarmeed täiesti teadlikult nende iseolemises. Seepärast nähakse neid ka Vene ajaloo osana ning käsitletakse vene vastupanu ilminguna nõukogude korra vastu.
Hoffmanni töö, mis rajaneb enamalt jaolt eeskätt militaarset päritolu saksa dokumentidel nagu ka ROA enda ürikutel, kaasab ka nõukogude trofeeakte ja publikatsioone ning on leidnud tunnustamist kui «ühe Teise maailmasõja tähelepanuväärsema aspekti kõige hõlmavam ja kõige täpsem käsitlus.»

Joachim Hoffmann, dr. phil. (1930-2002) õppis aastast 1951 uuemat ajalugu, Ida-Euroopa ajalugu ja võrdlevat etnograafiat. Promoveerus 1959. aastal. Bundeswehri sõjaajaloo uurimisinstituudi teadusdirektor 1960-1995, kitsamaks uurimisvaldkonnaks «Nõukogude Liidu relvajõud».