Kirglik portree ühest maailma kõige imelisemast linnast, mille autoriks on suurepärane kirjanik.

Jan Morrise klassikaliseks kultusteoseks kujunenud «Veneetsia» ei ole autori enda sõnul ei aja- ega kultuurilugu või reisikiri, kuigi sisaldab paratamatult kõigi nimetatud žanrite elemente. Eesti keeles seni teenimatult kahe silma vahele ja seega avaldamata jäänud Morris ise käsitleb oma raamatuid «erakordselt enesekesksete autobiograafia katketena», milles paik, kus ta parasjagu viibib, on oma ajaloo ja tulevikuga taustaks autori enese arengule ja kujunemisprotsessile, muutudes tööriistaks, mis aitab väljendada maailmavaadet ja humanismi.

«Veneetsia» on tema sõnul romaan inimeste ja ühiskonna kujunemisest, see kirjeldab tema enda sisseelamist linna ellu, kohanemist selle keskkonna ja inimestega, mis on paratamatult mõjutatud ajaloost ja minevikusündmustest, mis autori tundlikes kirjeldustes ellu ärkavad. Nagu hunnitu Veneetsia isegi, on ainulaadne ka see kirjatükk, mis peegeldab ühe linna loo abil autori enda lootusi, illusioonide purunemist, armastust ja mälestusi. Morris maalib lopsakas proosas, huumori ja iroonia abil isikustatud, läbi noore ja rikkumata inimese silmade nähtud portree ekstsentrilisest linnast, millele ei leidu siiani võrdset.

Jan Morris (1926-2020), «lennuajastu Flaubert», oli üks meie aja silmapaistvamaid reisikirjanikke. Tema sulest on ilmunud 40 raamatut. Morris pani teraselt tähele eri paikadega seotud intiimseid detaile, näidates lugejale teatud kohti konkreetsetel ajahetkedel, ning kirjeldas samas laiapõhjalisi, kõikehõlmavaid muudatusi, mida erinevad ajastud ja inimesed endaga kaasa toovad.