Tulevane spiiker sulges bloknoodi, kraaksatas veel korra rahulolevalt ja märkas alles nüüd Luike. Tema nägu omandas mõtliku ilme.
«Aa, Martin! Mul on sulle halvad uudised. Moskvas on putsh...»
Luik tahtis öelda, et ta teab kõike ja tõttab lennuväljale, kuid spiiker peatas ta autoritaarse, keelava käeliigutusega.
«Moskvas on putsh,» kordas ta, «ja sellega seoses on meie plaanid muutunud. Ma rääkisin just praegu Helsingiga. Minu sõber, Soome välisminister teatas mulle, et Eestiga side puudub. Tallinn on blokeeritud, täna hommikul ei lahkunud reidilt ainuski laev. Väga võimalik, et meie sinuga oleme ainsad koalitsiooni liikmed, kes viibivad vabaduses. Nendes oludes ei jää mul muud üle, kui järgida seitsmekümne aasta tagused traditsioone ja moodustada uus Eesti Vabariigi välisesindus peakorteriga Pariisis. Ukraina patrioodid lubasid toimetada meid mööda salakaubatrassi Istanbuli, sealt edasi peame reisima omal käel. laev väljub tunni aja pärast, auto...» Ta võttis vestitaskust kaanega kuldkella ja vajutas harjunult nupule, «auto peaks juba ees olema.»