Noor rittmeister heitis Runevskile uhke pilgu.
«Homme kell viis ootan teid Vladimiri tee ääres, kakskümmend versta Moskvast,» teatas ta kuivalt. Runevski kummardus nõusoleku märgiks.

Üksi jäädes hakkas ta tulevaks hommikuks ettevalmistusi tegema. Tal oli Moskvas vähe tuttavaid; liiatigi viibisid peaaegu kõik suvemajades; niisiis polnud üllatav, et tema valik langes Rõbarenkole.

Järgmisel päeval, kell kolm hommikul, olid tema ja Rõbarenko juba Vladimiri linna viival maanteel ja leidsid kokkulepitud paigast Zorini ühes tema sekundandiga. Rõbarenko astus Zorini juurde ja võttis sel käest kinni.

«Vladimir,» ütles ta seda kõvasti pigistades, «sa oled selles asjas valel poolel: lepi Runevskiga ära!» Zorin keeras talle selja. «Vladimir,» jätkas Rõbarenko, «ära pilka saatust, tuleta meelde d'Urgina villat!» «Küllalt, vennas,» ütles Vladimir oma kätt Rõbarenko haardest vabastades, «nüüd pole aega tühiasjadest rääkida!»