Kingu keskel asetses «härbänn», nagu kutsus rahvas, - väike punakatest saviplonnidest tehtud maja, kitsa lahtise rõduga ja pisikeste akendega, mille ruudud olid väikesed kui peopesad. See maja oli vana-vana, keegi ei mäletanud, et kunagi ta asemel oleks seisnud midagi muud.
Selles härbänis elasid valitsejad ja rentnikud oma prouade ja lastega ja muude sakstega. Polnud sel majal ei õiget aeda ega ühtki õiget ilupuud ümber.
Härbäni ümber asetsesid - alati lagunenud - mõisahooned, puust, hallid, luitunud, ripakili: rehi rehealusega, laudad, tallid, sepikoda, küünid. Katustest jooksis vihm läbi, talviti olid sarvloomad laudas lumised ja sageli külmusid nende jalad; vasikaid hoiti rehes, põrsaid köögis, varssadele köideti ümber soojad tekid.
Niisugune oli Verioja mõis.