Kristjan Haljaku luule on pidevas dialoogis prantsuse sürrealismiga. Nii ka vastses luulekogus «Verlaine-i revolver», kus Marseille-i ja Tallinna teed vaat et ristuvad. Haljaku luuletused on nagu pragunenud maal ning küsimuste küsimus on: kas lugeja peab pingutama, et kujutada maali ilma pragudeta või – vastupidi – uurima pragusid, sest need meenutavad tänavavõrgustikku?
marseille ei usu pisaraid temas on niigi küllalt niiskust väljas lõõmab juuni õhus lendavad usu pisarad oh jumal seegi rõõm on määritud
varajasel ajal ajasin ma ringi sinitaeva viimaseid rindu vabandust ridu read on silmade rikutud ega saagi iial valmis juttudeks ja väljas lõõmab juuni linnaplika
