Usk – see on oda, mis on alati rajanud ja rajab veel palju kordi endale tee võidule. Usk – see on kilp, mis on võimeline kaitsma sind sinu omaenese mõistuse grimasside eest, mis nõuab koheseid ja kaalukamaid argumente kõige kinnituseks. See usk aitab tõrjuda vastaste rünnakuid, kes vaatlevad iga teadmist positsioonilt: mis ta võib anda – millist leiba ja millist vaatemängu. Uurijal on õigus kahelda, kas ta on valinud õige tee uue saavutamiseks, kuid tal pole õigust kahelda iseendas – see on lõpu algus.
Kahtlemine oma võimetes on lõks, millesse kurjus püüab neid, kel on nõrk vaimu jõud. Usk ei ole kunagi aidanud neid, kes on kaugel enese tundmaõppimisest, kes ei püüdle enesetäiustamise poole, lootes vaid amuletile oma kaelas, palvetele huultel ning pühale veele pärast silmakirjalikku patukahetsemist.
Usk peab toitma teie juuri mitte ainult siis, kui on halb, vaid kõige enam siis, kui on hea. Siis on teie kasvud puhtad, rohelised ja sirged, tipud on suunatud üles.