Vietnami sõda oli kahtlemata olulisim sündmus või sündmuste ahel «Ameerika sajandil». Ameerika oli sellesse jõhkrasse kokkupõrkesse astudes kindel oma Külma sõja põhimõtetes ja moraalses ülesandes maailm kommunismi leviku küüsist päästa. Nagu käesolev raamat selgitab, ei vastanud sõda Ameerika Ühendriikide ootustele. Arvulises ja relvavähemuses Põhja-Vietnami ja Vietkongi väed toetusid partisanisõjale, mis põhinesid Hiina Mao Zedongi teooriatel. See oli sõda kõige algelisemal tasemel: otsi vaenlane üles ja tapa ta.

Vietnami sõja tähtsus:
Enamik ajaloolasi on pidanud Vietnami sõda 20. sajandi üheks olulisemaks sündmuseks. Esmapilgul on aga Vietnami sõjalise konflikti tähtsust raske mõista. Sõda Vietnamis oli nii mõneski mõttes väike, kujutades endast ühe suurriigi piiratud sõjategevust kaugetel Kolmanda Maailma lahinguväljadel. Üheksa aasta jooksul, mil Ameerika Ühendriigid ametlikult sõdisid, kaotas oma elu enam kui kaks miljonit vietnamlast ja 58 219 ameeriklast. Need arvud kõnelevad tõepoolest tohutust kurbmängust, ent kahvatuvad kahes maailmasõjas hukkunud miljonite taustal. Tegelikult sureb igal aastal rohkem ameeriklasi liiklusõnnetustes, kui hukkus kogu Vietnami sõja vältel. Ent miks on Vietnami sõda siiski nii oluline?
Konfliktide tähtsust ei mõõdeta mitte ainult hukkunute arvu ja geograafilise ulatuse, vaid ka mõju järgi, mida see laiemale maailmale avaldab. Sellest kriteeriumist lähtudes osutub relvakonflikt Vietnamis ehk kõige olulisemaks sündmuseks 20. sajandi Ameerikas. Sõjategevus leidis aset 1960. aastatel, põimudes toonaste tormiliste sündmustega. Vietnami sõja, kontrakultuuri ja kodanikuõiguste liikumise plahvatusohtlik segu viis terve Ameerika poliitilise struktuuri kokkuvarisemise äärele. Keset mässude ja atentaatide tulva 1968. aastal arvasid paljud vaatlejad, et USA on teise Ameerika revolutsiooni lävepakul. Pinged ühiskonnas olid nii suured, et USA tõmbus aeglaselt tagasi sõjast, mille võitmine tundus võimatu.
Vietnami sõjale järgnenud aastate jooksul on saanud selgeks, et konflikt oli pöördepunktiks nii Ameerika kui loomulikult ka Vietnami ajaloos. Õigupoolest oli Vietnami sõja mõju tunda terves maailmas: alates Kambodža «surmaväljadest» ja hmongi rahva etnilisest puhastusest Laoses kuni sotsiaalsete murranguteni Euroopas ja ühiskondlike ebakõladeni Austraalias, mis olid seotud riigi vastuolulise rolliga Vietnami konfliktis.
Vietnami sõda kui külma sõja kriisikolle oli oluline ka geopoliitilises mõttes. Pärast Teist maailmasõda olid USA ja Nõukogude bloki maad diplomaatilises ja ideoloogilises vastasseisus, vältides samas otsest sõjategevust. Selle asemel võttis USA nõuks vastata kommunismi ülemaailmse leviku ohule ohjeldamispoliitikaga. Igal juhul takistas võimalike ohtude suurus laialdast jõukasutust, et vältida konflikti eskaleerumist tuumasõjaks. USA otsustas kasutada piiratud sõja poliitikat, lootes seeläbi vältida suurriikide vastasseisu, ning sõjast Vietnamis sai nii mõneski mõttes USA piiratud sõjategevuse poliitika peamine näide. See oli sõda, millesse USA pidi sekkuma, et takistada kommunismi levikut. See aga oli k sõda, mida USA ei saanud võita oluliste piirangute tõttu, mis ei lubanud täielikult kasutada Ameerika sõjaväe võimsust. Seega kukkus piiratud sõja eksperiment läbi, andes tooni ka kõikidele järgnevatele konfliktidele alates Afganistanist kuni Lahesõjani. Ometi saab Vietnami sõda teatud aspektis vaadelda ka kui õnnestumist. Sõda ei kasvanud üle kolmandaks maailmasõjaks ning kui seda võtta üksnes külma sõja osana, võib hilisemas Nõukogude Liidu kokkuvarisemises näha USA võitu Vietnamis.
Vietnami sõja olemus oli ameeriklaste jaoks uudne. Lääne-Euroopa tasandikel võitlema õpetatud ning tehniliselt hästi varustatud USA sõjavägi leidis end sõjast Kolmanda Maailma partisanide vastu. Vaenlase taktika suhtes nõutu USA sõjavägi vastas enamasti tavapärasel viisil, lootes vaenlase vastupanu murda tulejõuga. Kuigi USA vallandas sõjaajaloo kõige rängema pommirahe ja võitis kõik lahingud, oli see taktika riigisisestest poliitilistest rahutustest võrsunud mässuliste allutamiseks sobimatu. Võitluse käigus tehtud sõjalistel edusammudel, nagu aeromobiilsus ja elektrooniline sõjapidamine, oli konflikti poliitilistele alustele väga väike mõju. Hoolimata «revolutsioonist sõjaasjanduses», mis tulenes sõjatehnika kiirest arengust (mille parimaks näiteks oli ehk Lahesõda), sai sõjavägi pärast Vietnami sõda teadlikuks ka oma piiridest. Lahesõja komandörid, kes olid ise ka Vietnami sõja veteranid, peatasid konflikti kiiresti, et end mitte poliitilisse sõtta mässida. Ka praegu, mil käib terrorismivastane sõda, jälgivad armeejuhid hoolega, et nad ei sekkuks Afganistani poliitilise kaosesse.
Lõpptulemusena mõjutas Vietnami sõda Ameerikat märksa sügavamalt, tuues kaasa pöördumatuid muutusi. Pärast moraalseks ristisõjaks kujunenud Teist maailmasõda olid ameeriklased veendunud, et nende riik ei saa eksida. Ometi tõid Vietnami sõja kaotus ja sellest tingitud ühiskondlikud lahkhelid 1960. aastatel kaasa Ameerika ühiskonna katartilise ümberhindamise.
Ameerika sõdurid olid võitnud kõik lahingud, ent sõda ise kaotati ning see osutas Ameerika sisulisemat laadi läbikukkumisele. Näis, et Ameerika võis eksida, julmusi korda saata, kaotada. Nii mõneski mõttes sundis Vietnam protestivat rahvast toona täiskasvnuks saama.
Üks küsimus, mis jäetakse tihti esitamata, puudutab Vietnami sõja tähtsuse keset ja selle katartilist mõju Ameerika ühiskonnale: «Kuidas on võimalik, et maailma võimsaim suurriik kaotas Kolmanda Maailma mässulistele partisanidele?» Vastus sellele põhiküsimusele on sama keeruline nagu Vietnami sõda ise. Kuigi paljud nägid toona Vietnamis lihtsalt vabaduse ja kommunismi vastas seisu, esindas Vietnami sõda tegelikult tervet hulka erinevaid geopoliitilisi, sotsiaalseid ja sõjanduslikke ideid. Vietnam oli üks kokkupõrge külmas sõjas, mis hõlmas
kommunismi, dekoloniseerimist ja doominoteooriat. See oli partisanisõda, tehnoloogiline sõda, täielik sõda, ja piiratud sõda. USA jaoks oli see sõda, millesse tuli astuda, ent mida ei olnud lootust võita, osalt ühiskonda igast küljest murdnud tormide tõttu. Vietnamlaste jaoks, kes kaotasid kõik suuremad lahingud ja jäid siiski võitmatuks, jätkus see konflikt veel pikka aega pärast USA lahkumist sõjast.