Kui nüüdisaegse nimekaima ameerika kirjaniku, Nobeli preemia laureaadi John Steinbecki romaan «Vihakobarad» lugejateni jõudis, sattusid ameerika rahamagnaadid ärevusse. Ühendriikide tunnustatuim kirjanik oli oma romaanis väga veenvalt ning jõuliselt näidanud, kuidas põllumajandusse tunginud monopolistlik kapital farmereid laostab, sundides neid isaisade kodudest lahkuma. Suurplantaatorid meelitavad neid petlike lubadustega Kaliforniasse, kus köigile tööd ei jätku ja sellegi töö eest, mida üksikuil õnnestub leida, uskumatult madalat palka makstakse.
Edumeelsed kriitikud ja kirjanikud nimetavad «Vihakobaraid» parimaks romaaniks, mis Ühendriikides kunagi kirjutatud; «Vihakobaraist» ilmub järjest suuretiraažilisi uustrükke, seda tõlgitakse paljudesse keeltesse. Senati uurimiskomisjon, kes romaanis esitatud süüdistuse õigsuses peab selgusele jõudma, on sunnitud tunnistama, et üldist nördimust tekitanud seigad pole välja mõeldud. Sedasama tuleb Kalifornia kuberneril möönda. Põhjusi ärevuseks oli rohkem kui küllalt.
Romaani lihtsais tegelastes näeb Steinbeck esmajoones inimesi, suuremeelseid, kangelaslikke tööinimesi, keda ta armastab ja kellele ta kaasa tunneb. Nende elutingimustest, taotlustest, mõttemaailmast, muredest ja vähestest rõõmudest joonistab ta nii elavaid ning veenvaid pilte, et need lugejale kauaks mällu sööbivad.