Kas pole mitte nii, et lapsevanemana juhtume me pahatihti oma lastele ütlema: «Ah, mis sa siin luuletad!», olles unustanud, et oi-oi, kuidas see südamele haiget tegi ajal, mil me ise lastena neid sõnu oma vanematelt kuulda saime. Sest lapsed ju tegelikult ei luuleta, nad lihtsalt räägivad meile maailmast nii, nagu nemad seda näevad ja mõistavad. Selles maailmas on hundid veel ilusad ja head, rebased ei pruugi olla kavalad ega isegi mitte õiget värvi, kalad ajavad mulle, sest vesi on nende jaoks liiga külm ja nii jäävad nad nohusse. Neid pisikesi lugusid, mis siin raamatus kirjas, saab nimetada mitmeti. Kes peab neid muinasjuttudeks, kokku luuletatud lugudeks, väljamõeldisteks. Ometi on iga lugu sündinud autori lapse Juurika öeldu ja autori poolt üles märgitud mõtteavaldustest.