Süda trummeldab nagu vihm.
Siis vaikib. Ärevus läheb üle.
Suurt sadu ei tulnudki.

Kuivatan juukseid ja riideid.
Süda kuivab isegi,
levitab läppunud lõhna.

«Vihmavõti» on kuidagi ootamatu, teisi tahke autorist avav luulekogu. «Vihmavõti», mis ilmub samal ajal «Aiahoidja» ja «Jõulumetsaga», on kõige nukrameelsem, võibolla isegi süngem – kuidagi ootamatu ja sootuks teisi tahke avav autorilt, kes on loonud vahva optimistliku Mõmmi... Ootamatust tasub alati oodata.