«Seal mere taga ei hoolita sellest kõrvalisest maanurgast, aga meile tähendab selle maa häda tõelist häda. Miks? Seepärast, et me oleme siin sündinud ja kasvanud. Me tahame hoida seda tervena nagu oma kodu. Mis rahvas oleme siis meie, kes me nii tuld võtame ja kannatame selle kehva kodumaa saatuse pärast? Meie oleme soomlased, meie kõik, vaimulikud, rüütlid, kodanikud ja sõjamehed, ja seetõttu on meis selle maa vastu ühine tunne, mida nood meretagused härrad ei mõista. Kui see maa, mida meie isad on harinud, langeb vaenlase kätte, siis teame, et variseme meiegi ja meie kodu ning kirik kaovad maa pealt. Seetõttu tunneme tarvidust ohverdada kogu oma vara ja elu ühise ähvardatud kodu kaitseks. Seepärast on meie kohus päästa Viiburi!»