«Kõndida Viidumäe metsateedel tähendab astuda aastatuhandete radu. Seista Viidumäe nõlval ja kuulata mändides kohavat tuult tundub sama, mis seista muistsel rannal ja kuulata mere müha siinsete aegade alguses. Sõnajalad kiviaial kasvaksid seal nagu igavesti, aga aed ju igavene pole. Lehmakellad ei kõlksu Viidul juba ammu enam, kuid rähni trummeldamine ja öölinnu huik on jäänud. Ja taimede vormid, värvid ja lõhnad püsivad, ja liblikate kirevus suvistel niitudel ja mägrarajad ning sipelgate sagimine metsa all samblas. Siin on inimeaga mõõdetavalgi igaviku hõng.

Nüüd siis valik Viidumäe looduskaitsealal võetud pilte. Pildistatud on nad enamikus küll viimaste aastate vältel, aga retked nende juurde algasid kohe kaitseala loomise järel. Aeg-ajalt ürgrahu kogeda on imeline. Viidumäe metsades, puisniitudel ja soodes kosutab see hinge ja rikastab. Hea, et Viidumäe raamat nüüd valmis sai.»
Fred Jüssi