«Viiendat mäge» lõpetades tulid mulle meelde möödapääsmatud olukorrad minu elus.
Alati, kui tundsin ennast täieliku olukorra peremehena, juhtus midagi, mis lõi mul jalad alt.
Küsisin endalt: miks? Kas tõesti on saatuseks ainult lõpusirgele välja jõuda, kuid mitte seda ületada? Kas Jumal on tõesti nii julm, et laseb mul silmapiiril palmipuid näha vaid selleks, et ma kõrbes janu kätte sureksin?
Läks tükk aega, enne kui mõistsin, et asi pole sugugi nii. Mõned asjad on meie ellu toodud sellepärast, et meid tagasi Oma Loo õigele rajale juhtida. Teised jälle ilmuvad selleks, et me kõike seda, mida oleme õppinud, kasutada saaksime. Ja lõpuks tulevad mõned asjad, et meid õpetada.
Usun, et ma pole selles kogemuses üksi; paratamatus on puudutanud iga inimolendi elu siin Maa peal. Mõni toibub, mõni annab alla -- kuid vähemalt korra oleme me kõik tundnud, kuidas tragöödia tiivad meid riivavad. Miks?
Et sellele küsimusele vastata, lasen ma Eelijal end kood teiega läbi Akbari päevade ja ööde juhtida.
Paulo Coelho