1519. aasta novembris saabus Hispaania konkistadoor Hernando Cortés oma meestega asteekide kuningriigi pealinna ja kohtus sealse valitseja Moctezumaga. Seda lugu – ja lugu kõigest, mis pärast seda juhtus – on jutustatud lõputu hulk kordi, ent alati hispaanlaste vaatevinklist. Ometi on sealsed põlisrahvad toonaseid sündmusi nahua keeles põhjalikult talletanud. Kuni päris viimase ajani olid nahuate lood valdavalt teadmata: neid ei peetud eriti usaldusväärseiks, neid on üksnes osaliselt tõlgitud ja õpetlaste laiemat tähelepanu need varem ei pälvinud.
«Viiendas päikeses» tuuakse esimest korda lugeja ette asteekide ajalugu nii, nagu see põliselanike endi tekstides kogu oma keerukuses peegeldub. Camilla Townsend kajastab põlisrahvaste käsitlusi, surumata peale Euroopa tavasid ning pidamata sealseid asukaid eriti eksootilisteks ja verejanulisteks tüüpideks. Asteekidel oli omaenda pikk ajalugu juba ammu enne eurooplaste saabumist ning hispaanlaste kolonisatsioonile ja kultuurile ei olnud nad varmad alistuma. Nad oskasid muutunud olukorras ellu jääda.
