Mari Vallisoo viimaseks jäänud luulekogu sisaldab kodavere murrakus luuletusi. Ta kõneleb elust keeles, mida kuulis oma emalt ja vanaemalt. Luuletused on kui killud kaugest ajast, mis annavad ettekujutuse olustikust, kuid mitte kirjeldavalt või jutustavalt, vaid luuletaja silmade läbi. Oskuslikult on kasutatud murrakule omaseid väljendeid ja sõnu.

Kogumiku esimese osa luuletused on ilmunud raamatus «Sünnisõnad ja surmasõnumid» (1991), teine osa on ilmunud kassetis M. Traadi ja H.
Adamsoni murdeluulega (2001), viimases osas on seniavaldamata luuletused.

Raamatu väljaandmisel on toetanud Eesti Kultuurkapital.