Armumine võib olla suurim risk …

Haarav lugu armastusest ja kaotusest, tegevuspaikadeks Iirimaa metsik rannik ja 1960. aastate glamuurne London.

Kui Sorcha O’Donovan kohtab vaesuses virelevat muusikut Con Dalyt – erakordselt nägusat noormeest, keda nende pisikeses alevis Lääne-Corki tuulisel rannikul peetakse heidikuks –, pole tema elu enam endine.

Con satub Londonis rokkbändiga The Fishermen kullasoonele, aga nende elu muutub tundmatuseni, kui pead tõstab kuulsuse sünge pool, ja mineviku saladused ähvardavad hävitada kõik, mille nimel mees on pingutanud.

Kakskümmend aastat hiljem nõustub The Fishermen taas kokku tulema, et esineda Wembley staadionil heategevuskontserdil „Music for Life”. Aga Con on olnud juba üle kümne aasta kadunud. Ainult üks inimene saab välja uurida, mis minevikus juhtus, ning vaid tema teab, kui oluline on paljastada tõde.

Sest kui Con Daly peaks välja ilmuma enne, kui faktid on päevavalgele toodud, võib ajalugu korduda ja tuua kaasa veelgi traagilisemad tagajärjed …

Rahvusvahelise menusarja „Seitse õde” autor Lucinda Riley kirjutas „Viimase armastuslaulu” veel Lucinda Edmondsi nime all ning seda on nüüd töödelnud ja toimetanud Harry Whittaker, Lucinda poeg ning romaani „Atlas. Pa Salti lugu” kaasautor.

„„Viimane armastuslaul” mõjub, nagu oleks leidnud ammu kadunud aarde … See on lihtsalt imeline. Siin on olemas kõik see, mida me Lucinda romaanides armastame: emotsionaalne sügavus, mitmekülgsed tegelased, üllatused ja ootamatud pöörded ning eelkõige armastus. Ta kirjutab armastusest nii õrnalt. Mulle meeldis see väga – ühelt poolt kui järjekordne suurepärane Riley romaan, aga ka seetõttu, et see tundub kingitusena … Viimane naeratus, suudlus ja liigutav hüvastijätt.” – Santa Montefiore, „Deverillide kroonika” autor

„Haaras mind juba esimesest leheküljest. Suurepäraselt kujutatud peresuhted ja meeliköitev armastuslugu panid mind lausa ennastunustavalt lehti pöörama. See on ehtne Lucinda Riley lugu – tõeline maiuspala kõigile tema fännidele.” – Karen Swan, „Hispaania lubaduse” autor