Vaimukas ja liigutav lugu ühe naise ristiretkest armastuse otsingutel
Leslie Anne Greene Carter on oma abikaasa Wesley pööraselt edukas Atlanta seltskonnaringis viimane esimene naine. Mehe semud on oma laste emad, keda nad kunagi hoida ja armastada lubasid – «kuni surm meid lahutab» – prinkide ja päevitunud noorte Barbie-pruutide vastu välja vahetanud.
Nagu oma seltsielu ja lähedaste sõprade kaotamisest veel vähe oleks, raputab rida tagasilööke tugevasti Leslie maailma ning ta tunneb, et on viidud viimase piirini. Tal on kõrini tubli naisukese rolli etendamisest abikaasale, kes enda meelest naist uuega mitte asendades osutab talle tohutu teene. Naine ei kavatse enam sekunditki oma ajast raisata inimestele, kes talle korda ei lähe. Nüüd kavatseb ta võtta aega vaid iseenda jaoks – tuttavlikult õdusa ja rabavalt kauni Charlestoni, oma kodulinna, õdususes. Ta loodab oma venna uhkes ajaloolises häärberis taas üles leida selle muretu piiga, kes oma esimese armastusega kuumi suudlusi jagades Sullivans Islandil raugeid suvepäevi veetis. Leslie naudib Charlestoni virgiinia tammede ja kääbuspalmidega palistatud munakivitänavatel, Lowcountry sillerdavsinise taeva all jääkülmi kokteile, sooja naeru, jumalikke kiusatusi ja mõrkjasmagusaid mälestusi. Ta julgeb viimaks oma sisemist häält kuulata ja taipab, mida tahab… ning avastab elu, millest on alati unistanud.
Läbi Lesi ja Wesi silmade edasi antud «Viimane esimene naine» on klassikaline Dorothea Benton Franki kirjatöö: nauditav lugu perekonnast, sõprusest, eneseavastamisest ja armastusest, soolakas nagu Lowcountry tuuled ning virgutav otsekui kerge suplus Carolina vetes kõrvetavkuumal suvepäeval.
