Paljud professorid on pidanud loengut pealkirjaga «Viimane loeng». Professoritel palutakse kujutleda oma ametist lahkumist ning mõtiskleda teemade üle, mida nad peavad kõige olulisemateks. Sellise loengu ajal mõtleb paratamatult sama ka kuulajaskond: millist tarkust maailma kohta annaksime edasi meie, kui teaksime, et see on viimane võimalus seda teha? Kui meid homme enam poleks, siis mis jääks meist pärandina maha?

Kui Carnegie Melloni ülikooli arvutiteaduste professoril Randy Pauschil paluti pidada taoline loeng, ei tulnud tal ette kujutada, et see on viimane, sest nii see oligi – tal oli hiljuti diagnoositud surmav vähktõbi. Kuid peetud loeng – «Oma lapsepõlveunistuste täideviimine» – ei rääkinud surmast ega suremisest. See rääkis takistuste ületamisest, teiste unistuste elluviimisest, iga hetke väärtustamisest (sest «aeg on kõik, mis sulle on antud... ja ühel päeval võid avastada, et sul on seda alles vähem, kui olid arvanud»). See oli kokkuvõte kõigest sellest, millesse Randy uskus. See loeng rääkis elamisest.