Raamatu keskmeks on lühiromaan («T. worst don't come easy, 2...»). «Keeruka» pealkirja taga (mis on inspireeritud ühest 80ndate menulaulust) hargneb lugu nn. eneseotsija teekonnast läbi nii ulmeliste kui ka olustikuliste seikluste – nii linnas kui maal (nagu «õpetas» Vilde oma «Pisuhännas»). Raamina algab teekond uue müstilise pandeemia tõttu suletud Tallinna Wismari (sõltlaste) haigla uksest ja lõpeb sulgemisele määratud Seewaldi (vaimu) haigla ja hipodroomi kandis...
Lühiromaani paralleelliinina jõuab lugeja ette fantastiline maffia-lugu Ida-Viru põlevkivivarude ärastamisest (turismitööstuse kattevarju all) selleks, et toota tervele maailmale uut narkootikumi.
Paralleelliin on eneseotsija suleharjutus riiklikuks jutuvõistluseks, kusjuures käsikirja algvariant pärineb tema kadunuks jäänud sõbra portfellist.
«Kaks kuud PÄRAST selle «kadunud sõbra» idee tekkimist põletasid pätid maha autori tegeliku hea tuttava, vaimuliku ja ajakirjaniku Teet Korstna maja Kohtla-Järvel...» lausub Soon. «Seda saab kontrollida, sest töö laekus ka Kirjanike Liidu romaanivõistlusele 1. märtsil 2023.»
Kaks lühemat lugu Wismari-raamatus kvalifitseeruvad ehk novellidena, loodab autor. Üks neist – «Kabe male» – on samuti suhteliselt dokumentaalne, pajatades autori isiklikest kogemustest «sotsiaalse sidususe» vallas. 21. sajandi esimesel veerandil, Eesti pealinna lähistel...
Teine lühem pala – «Lugusid loomadest» – on filosoofilis-muinasjutuline muusika-uurimus. «Peaks kah nalja saama, nagu teisteski toodetes,» märgib autor.
«Lühidalt: teose kogemine on omal vastutusel!» sedastab Soon.
Fotograafinagi töötanud Ervin Soon on teinud ka oma raamatute illustratsioonid, samuti produtseerinud mõlemad teosed.
Soon on lisaks käesolevale avaldanud 70. juubeli puhuks raamatu «geeniuste» aastal sündinud rohketest Eesti prominentidest: «Vaim 1953. Vähemalt 40 nägu...». See ilmus hiljuti täiendatud versioonis ka e-raamatuna.
Ligi 30 aastat tagasi alustas Ervin ajakirjanikutööd, läbides kõik žanrilised ja väljundi-võimalused. Lisaks on ta töötanud infokommunikatsiooni juhina (Viru Keemia Grupp), aga ka erinevatel «lihtsamatel» ametikohtadel.
1990ndate alguse Tartu Ülikoolis käis ta ühes grupis nt. teatraali ja muusiku Ivar Põlluga, ajakirjanike Madis Kolki (noorema), Neeme Korvi ja Toomas Šaldaga, kirjanike Mehis Heinsaare ja Lauri Sommeriga.
Hiljem on kursaõdedest nt. Liina Jäätsist saanud lavakooli lektor ja Liina Saarlost folkloristikadoktor; kursavennast Janek Kraavist kirjandusdoktor...
