«Kummaline,» lausus pikk mees. «Teatud tüüp inglasi peab ikka veel kolooniaid kohaks, kuhu tühjendada oma prügipange.»
«Te siis ei ole koloniaalvalduste eest võitleja?»
«Oh ei. Mul ei ole eelarvamusi. Hei -- tundub, et jääme seisma.»
Kaugele vedurivilele järgnes uste paukumine ja kellegi midagi arusaamatut leelutav hääl. Viimane kuuldus liginevat. Siis avanes uks nende enda vaguni kaugemas otsas ja konduktor kõndis läbi vahekäigu.
«Ohakune, viis minutit peatust, värskendamiseks,» laulis ta ja kadus teise ukse kaudu.
«Värskendamiseks!» hüüatas Hambledon. «Tule taevas appi!»
«Mine tea. Äkki pakuvad tassikese kohvi. Ja sõõmu värsket õhku saame ikkagi.»
«Võib-olla on teil õigus. Kuidas ta ütles selle jaama nime olevat?»
«Ei tea. See kõlas nagu mingi loitsimine.»