Novellikogu kaanelt:
Valgus seintel lööb korraks liikuma, nagu võpataks maja oma alustel. Kohmakas messingvõti ei käi lukuaugu tõesti. Tuleb katsuda veel. Miski raksatab ja toast kostab läbilõikav karjatus. Pesast pääseb põlev küünal ja veereb korisedes põrandale, kui mees suurte sammudega tagasi salongi tormab. Vallanduda ähvardaval kahjutulel ja toast kostnud ahastuskarjel on Michelsoni meelest üleloomulik seos.
Kumba tuld kustutada? Kumb on kiirem? Taht leegitseb vupsatades ja jõudu võttes steariiniloigus, millest sekundiga imbub vaibaserva tume rasvane poolsõõr. Mees on saabastega tules ja trambib. Trambib nagu meeletu. Vasemas käes on tal küünlajalg kahe põleva küünlaga, millest kolmas ragiseb ta raevukate saabaste all. Paremas on võti. Ja mõlemad käed värisevad.
Teada oli tema ülitargal saatusel tollal juba palju asju. Oli teada see, et oma kolmanda lapse, Viini plika sünni järel vajub Koidula vaikselt ja vastuhakuta «proosasse ja tegelikku ellu», leplikult kuulatades oma kaugenevate laulude ja luuletuste kõla. Tasakaaluseaduse saatuslik aim töötas Koidulas pidevalt nagu mõni võlutud mõõteriist. Iga lapsega, mis neile kingiti, tuli midagi kinni maksta. Mitte ainult lokid ei veninud välja Koidula uhkes peas ega ähmastunud kirkad näojooned, iga lapse ilmudes, igaga neist neljast, käis kaasas painav kujutelm, et kusagil on üks tasaarve tema laulude ja tema laste vahel, et iga hinge lisandudes ükspuha kummale poole saab teisal täiemaks üks mõõt. Ja piir lähenes, koht ajas oli selleks juba kinni pandud. Koidula pilk tema eluõhtuportreel klammerdub sellesse punkti ning püsib seal.