Luuletaja ja proosakirjanik Viivi Luik (1946) on väga mõjuv isiksus. Tal on juba selline madal hääl ja sisendusjõuline pilk. Ta ei räägi palju ega valjuhäälselt, aga kui midagi ütleb, siis tunned, nagu oleks sulle mingi vastutus või salajane varandus kanda antud.
Tema puhul ei ole mõtet asuda uurima eluloolisi üksikasju. Palju huvitavam on avastada seda, mis leidub tema tekstides, sest nendes ei püüa kirjanik end varjata ega peita. Või isegi kui püüab, on ta ikkagi seal kohal, kogu oma olemusega.
