See on lugu ühe väikelinna poole sajandi kunstielust, kus ka keeruliste olude kiuste loodi omanäolist kunsti.

Viljandi kunstnike üheks suurimaks inspiratsiooni allikaks olid järvemaastikud, lossimäed ja miljööväärtuslik linnaruum. Ka kunstiuuendustega püüti kaasas käia, kuid domineerivaks suunaks jäi 1930ndate aastate pallaslik loomelaad. Isegi 1990ndate skandaalsed tegevuskunsti aktid ei suutnud väärata üht väljakujunenud kunstiskeenet.

Viljandi kunstielul oli oma loogika ja rütm.