«Kas näed!» hüüdis Nella Della. «Ja ämblik muutus elusaks!»
«Aga siis,» jätkas Viplala, «siis ilmusid tänavale mingid röökivad poisid, ma ehmatasin ja kukkusin alla.»
«Oi, kui jõle!» ütles Johannes. «Ja siis?»
«Siis jooksin kiiresti minema, aga oli juba õhtu ja päris pime, nii et mul läks korda kaduda. Otsisin endale peidupaika ja leidsingi paraja koha pagaritööstuses. Seal oli väga palju söögipoolist. Mitte keegi ei näinud mind. Pugesin alati mõne salati sisse, või kookide vahele, või suurte karpide taha. Aga eile seisis seal korraga terve rida krevetisalateid. Sõin parajasti nende küljest, kui kondiiter sisse tuli. Ta hakkas salateid automaati toppima. Ma ei saanud enam põgeneda, sellepärast pugesin salati sisse. Portsjon oli küllalt suur, ma mahtusin sinna üleni ära ja kondiiter ei märganud midagi.»
«Kui kaua sa siis seal salati sees istusid?» küsis isa hapu näoga.