Voldemar oli kõigest poolteiseaastane, kui tema isa Juhan Pärn koos viie kaaslasega 1944. aasta sügisel venelaste eest paadiga üle mere Rootsi põgenes, ja seepärast mäletab ta oma isa väga uduselt.

Kogu elu saatis meest unistus, et ühel päeval taaskohtub ta isaga ja siis saab elu hoopis uue pöörde. Ehkki unistuseks see jäigi, oli Volli elus pöördeid rohkem kui küllalt ja üks ikka ohtlikum kui teine, ähvardades teda sageli lausa surmaga.

Volli oli isalt pärinud kõrge kasvu, kaunid näojooned, lokkis musta käharpea, pidurdamatu hasartse eluisu, lõbusa tuju ja oskuse rasketest olukordadest alati mõni väljapääs nuputada. Kõik see kokku tagas inimkonna kaunima poole – naiste – kustumatu huvi tema vastu.

Voldemari suurimaks puuduseks oli tema püsimatus, mis väljendus ka ta tööraamatu sissekannetes: dokument tõendab, et Voldemar Laasikul on olnud 43 eripalgelist töökohta ja ametit. Nimetagem siinkohal vaid mõned: treial, keevitaja, näitleja Ugalas ja Draamateatris, rollid 13 kunstilises filmis erinevates filmistuudiotes üle terve NSV Liidu, traalimees Atlandil, rajoonihaigla peaarsti asetäitja majandusalal, varustaja ehituskontoris.

Romaan on ajalooline tagasivaade Saaremaa rannaküla möödunud sajandi juhtumiterikkasse ajalukku läbi raamatu peategelase Voldemar Laasiku mälestuste prisma.

Seda, miks see romaan sai kirja pandud, iseloomustab Voldemar Laasik ise kõige paremini:

Ma tahaksi, et kui keegi vötab töesti kunagid vaevaks seda raamatut lugeda, saaks ta mingi pildi silma ede, kuda me tol ajal elasime, töötasime ja armastasime. Ma tahaksi, et oskaksime hinnata seda, mis meitel nüüd käes oo, sest kurta ja viriseda vöib igas aegas, aga see’p tee asja mette paramaks. Oma elust räägi ma soole mette selle pärast, et ma sooviks ennast kudagidviisi upitada, vaid ikka selleks, et näidata, kuda eestlane oskab ja saab üksköik mis vöimude aegas hakkama.