Voltaire oli oma perekonnas must lammas, kuid ometi sai temast valgustusajastu suurim filosoof. Ta suhtles kuni oma elusügiseni kuningate ja ministritega ning õpetas ja kutsus korrale Preisi kuningat Friedrich II.
Voltaire oli küll multimiljonär, kuid seda mitte tänu oma raamatutele. Oma kirjatöödest saadud tulu jättis ta kirjastajatele ning näidenditega teenitud raha jagas ta näitlejatele. Kui Voltaire soovis veini juua, ostis ta 400 pudelit nimetatud märjukest, sest ta tahtis, et ka sõbrad jagaksid tema head tuju. Vajas Voltaire lossi, ostis ta neid kaks. Ta jumaldas naisi ning need jumaldasid omakorda teda, sest ta oli mees täis virgutavaid koerustükke ja kaastundlikkust.
Voltaire'i peeti ühtaegu nii jultunud lurjuseks kui ka pühakuks. Ta oli ebatavaline pühak, kes ütles, et see, kes ei suuda vihata, ei suuda ka armastada; kes valetas, et tõde päevavalgele tuua; kes austas jumalat, kuid häbivääristas kiriku tegusid, kuid kes vaatamata sellele pälvis paavstilt auraha.
Voltaire soovis, et filosoofid läheksid välja tänavatele ning nõuaksid, et need, kes valitsuskepi juures, annaksid oma tegudest aru ka rahvale. Selle eest kannatas ta jälitamiste all, teda koheldi korduvalt jõhkralt, ta heideti vanglasse ning saadeti maapakku. Koostöös ühtaegu nii sõbra kui vaenlase Rousseau'ga andis ta tõuke Prantsuse revolutsiooniks ning pani aluse meie kaasaegsetele arusaamadele inimõigustest, tolerantsusest, õigluse ja võrdsuse põhimõtetest.