Zygmunt Baumani originaalteos «Liquid fear» ilmus juba ligi kakskümmend aastat tagasi, kuid selles avaldatud mõtted ei ole käesoleva aja kontekstis kuidagi oma aktuaalsust kaotanud. Teose keskne idee on, et moderniseerumisega kaasnenud progressi-ideaalid ei ole viinud inimkonda loodetud emantsipeerumiseni ja aastatuhandeid kestnud hirmudest vabanemiseni, vaid 21. sajandil elame n-ö vedelas või voolavas ühiskonnas, millele on omane pidetus ja ebastabiilsus ning mis seab inimesed silmitsi uute voolavate hirmuvormidega.
Näiteks on paljudele nüüdishirmudele omane see, et need võivad inimest vaevata isegi siis, kui mingit vahetult ähvardavat ohtu parasjagu polegi. Vanad identiteedikategooriad on murenenud ilma uute rahuldavate alternatiivide esiletõusuta, globaliseerunud info- ja tarbimisühiskond suudab harva pakkuda hingekosutavat tähenduslikkust, küll aga üles piitsutada globaalset ohutunnet ja ärevust.
Kuigi Baumani teos on üldtoonilt pessimistlik, liigub see ka lahenduste poole – kasvõi seeläbi, et autor paljastab nüüdishirmude allikaid ja korduvmustreid, analüüsib, kuidas nendest välja lülituda, üle olla või end nende vastu kaitsta. Ühtlasi valmistab Bauman lugejat ette taipamiseks, millise mastaabiga ülesanne ootab inimkonda ees käesoleval sajandil, juhul kui soovime humaansete olenditena jätkuvalt edasi kesta ning oma vaimset ja sotsiaalset tervist ja loovust säilitada.
