Tuntud inglise kirjaniku Graham Greene'i 1940. aastal ilmunud romaan vaatleb hea ja kurja, patu ja patukahetsuse teemasid «viskipreestri» saatuse najal 1930ndate aastate Mehhikos. Käimas oli kiriku tagakiusamine, suur osa preestreid oli tapetud või sunnitud maalt lahkuma. Põgenev peategelane kohtab oma hirmust ja viskist mõjutatud teekonnal mitmesuguseid inimesi: banaanikasvatajat, hambaarsti ja kuus aastat varem kohatud külanaist. Ühtlasi paneb see teekond teda mõtlema vagaduse ja armastuse olemusest ning sellest, milles seisneb tema kui preestri kohus.
Paljud kriitikud ja Greene ise on pidanud seda üheks kirjanikuparemaks teoseks.