«Vägikaikavedu» on dokumentaarium Nõukogude Eesti poole sajandi pikkusest pingelisest ajast 1940–1990. Iseseisva Eesti riigiokupeeritud ja inkorporeerinud Nõukogude Liit oli totalitaarne suurriik.

1917. a. veebruaris kukutati Venemaal keiser ja monarhistlikust maast sai vabariik, kuid relva jõul võimule pääsenud enamlased kehtestasid oktoobris proletariaadi diktatuuri. Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei oli NSV Liidu «juhtiv ja suunav jõud», kõikvõimas ainupartei. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kui keelustatud kirjasõna ja arhiivid avanesid, on selgunud, mis toimus tegelikult.

«Vägikaikavedu» pakub omapoolset lisa ja seda ennekõike kirjastustegevuse alalt, mida jälgisid hoolega Glavlit, EKP Keskkomitee ja Kirjastuskomitee. Isiku-, koha- ja trükiregistrile lisaks on raamatu lõpuosas märksõnaline aineregister- kokkuvõte rahva vägikaikaveost.