1972. aastal ilmunud «Vägivald ja püha» on Prantsuse-Ameerika filosoofi ja kirjandusteadlase René Girard’i kuulsaim teos. Raamatu põhiidee on šokeeriv: inimühiskonna aluseks on vägivald, millest kasvavad välja kõik ühiskonna institutsioonid alates religioonist ja keelest ning lõpetades kunsti ja perekonnaga. Vägivald on püha ning ta on korraga nii purustav kui loov jõud.
Inimkonna ajalugu algab sündmusest, mida Girard nimetab alustrajavaks ehk algupäraseks vägivallaks. Selle sündmuse tagajärjel tekib stabiilne kord, milles elavad on eristatud surnutest, inimesed jumalatest jne. See, mis on jumalate oma, on korraga püha ja keelatud, sellest ei tohi isegi rääkida, see on tabu. Niisugune rekonstruktsioon lubab panna kogu inimkultuuri õigesse perspektiivi, kuna kõik, mida kultuur sisaldab, tuleneb otseselt või kaudselt alustrajavast vägivallast.
Girard’i võib pidada humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas ühekorraga nii üheks mõjukamaks ja originaalsemaks, aga ka marginaalseks autoriks. Religioosse mõtleja ja konservatiivina eristus Girard teravalt lääne intellektuaalide peavoolust, kus tooni andsid – ja annavad praegugi – vasakpoolsed agnostikud ja veendunud ateistid. Ometi on Girard mõjutanud ka vasakintellektuaale, kes küll kritiseerivad teda, kuid kasutavad siiski jätkuvalt tema ideid.
Eestikeelset väljaannet saadab Mihhail Lotmani põhjalik järelsõna, mis asetab «Vägivalla ja püha» laiemasse René Girard’i loomingu ja selle retseptsiooni konteksti.
