Teoseid Nõukogude vangilaagreist Siberis on ilmunud mitmeid, kuid eestlaste, eriti just eesti naiste kannatustest seal pole siiani avaldatud kuigi palju.
Käesolev romaan on ajaline järg teosele «Kuradil ei ole varju», mis käsitles elu Tallinna naistevanglas a. 1946. See on läbielanu poolt jutustatud lugu elust seal kummalise näo ja saatusega inimeste keskel. Meid paneb imestama autori tähelepanuvõime ja psüühiline vastupidavus.
«Vägivallamaa» on raamat, mida ükski eestlane ei tohiks lugemata jätta, kui ta tahab teadlik olla meie rahva liikmete saatusest. See on ka teos, mis kaasa haarab oma detailirikkuse, asjatundmise ja murdmatu heroilisusega.
«Vägivallamaale» järgneb autori kolmas raamat naisvangide saatusest Siberis - «Režiim - see kõlab uhkelt».