Susanna lugu on armastusest, Põlvast ja veidrate hobidega meestest, kes naise teele satuvad.

Igal lool on oma algus ja lõpp.

See muinasjutuline algus, kus süda on nii suurt õnne täis, et see ei mahu su sisse ära. Sa vaatad oma armsamat ja mõtled, et oled nõus tema rõõmustamiseks kõike tegema, sest tahad kallima jaoks alati olemas olla. Olla see tugi, kes enam iial tema kõrvalt ei lahku. Te naerate, nutate, lollitate, jagate teineteise suuri saladusi ja unistusi. Kõik tundub ideaalne.

Kuni ühel hetkel see idüll haihtub. Partneri sokid vedelevad põrandal ja tema teised halvad harjumused või iseloomujooned hakkavad sind aina enam närvi ajama. Sa usud, et armastad teda veel, kuid pole selles siiski päris kindel. Äkki on ilma temata parem?

Kas see pole mitte kõigi elulugu? Kõik on hästi, aga mingil hetkel enam ei ole. Kuidas tagasi rööpasse saada, kui seda ei õpetata üheski koolis?

Mida soovitab Susanna, kes oli kümme aastat – kui nüüd päris täpne olla, siis kümme aastat, kolm kuud, neliteist päeva ja kolm tundi – abielus?

Mõnikord tuleb lihtsalt lasta elul end kanda.

Jaanika Elias on endine ajakirjanik, kes jagab oma elu Tallinna ja Põlva vahel, mistõttu teab ta väga hästi, kuidas väikses kohas elamine võib olla idülliline, kuid samas ka keeruline.

„Vähemalt ei ela Susanna Põlvas“ on tema debüütromaan.