Kogu korteris oli täiesti vaikne. Ainult vana kell käis aeglaselt ja mõni unine kärbes sumises aknal. Nähtavasti olid kõik välja läinud, isegi ema tolle ikmeliku väikevennaga - kui see tõesti oli olemas. Illimar oleks muidu säärastel puhkudel ikka katseks hüüdnud. Täna aga takistas teda käsitamatu ettevaatus.
Ta kuulatas veel mõne aja ja tõusis siis tasakesi. Niisama tasakesi rõivastus ta ja jäi siis mõttesse. Tagatuba näis miskipärast ometi kahtlasena, hoolimata vaikusest. Kas ei viibinud seal siis keegi, niisama vaikselt nagu tema siin? Otse kogu kehas tundus mingit imelikku aimust. Ja ta hiilis peaaegu kikivarvul sinna.
Tõsi, ema lamas oma voodis, silmad kinni ja magas. Ta oli niisama kõhn kui eile õhtulgi, kuid ometi mitte nii kahvatu. Ta oli nähtavasti puhanud ja isegi pisut puna liikus ta põskedel. Ning paljas ema nägemine kindlustas jälle Illimari imelikult kõikuvat julgust. See oli siiski pide, millest võis elu kahtlastel juhtudel kinni haarata.