Väikese Karu seiklused peale talveund jätkuvad.

Saabus koidik. Päike veel ei paistnud, aga päris pime ka enam ei olnud. Väike Karu tukkus mõnusalt, kui koidupuna ja päikese soojad kiired ta üles äratasid. Ta sirutas mõnusalt käpakesi ning vaatas tõusvat päikesekera. Lumekakk Leo imetles samuti punetavat koidikut ning huikas kaugusse vaadates: «Missugune imeline koit! Sa ainult vaata seda koidukuma!» Karupoeg kuulis esimest korda selliseid sõnu nagu «koit» ja «koidukuma». Ta südameke tuksatas tähendusrikkalt: kuuldud sõnad tundusid olevat maailma kõige kaunimad sõnad. Unesegasena küsis ta Leolt: «Kus see Koit on? Kes see Koit on?» «Vaata!» osutas Leo oma terve tiivakesega kaugusesse, kust paistis tasapisi punetama hakkav metsaäär... Soovin sulle toredat kevadeavastamist koos Väikese Karuga, kelle nimi on...

Värviliste illustratsioonidega A4 formaadis raamat sobib ettelugemiseks lasteaialastele ja iseseisvaks lugemiseks kuni teise klassi õpilastele.