«Väike merineitsi» (taani keeles «Den lille havfrue») on Hans Christian Anderseni aastal 1836 kirjutatud romantiline muinaslugu. Muinasjutt saavutas suure populaarsuse ning selle tähistamiseks on Kopenhaageni promenaadile püstitatud väikese merineitsi kuju – kurvalt merelainetesse vaatav näkineid. Nüüd on raamat saanud eesti keeles uue tõlke ning uue kujunduse. Väike merineitsi on klassika, mis mitte kunagi ei vanane.

Imekaunis viieteistaastane merineitsi päästab printsi laevahukust ja armub temasse. Armastuse nimel loovutab merineitsi oma kauni lauluhääle merenõiale, tasuks vabaneb kalasabast ning saab õiguse elada inimeste keskel. Tumm merineitsi ei saa printsile rääkida kogu tõde ja prints abiellub teise printsessiga.

______

Kaugel ookeanis, kus vesi on sama sinine kui kõige kaunim rukkilill ja selge nagu kristall, on see väga-väga sügav – nii sügav, et ükski kaabel selle põhja ei ulatu, ja kui panna palju kirikutorne üksteise otsa, ei ulatuks nad merepõhjast pinnale.

***

Väike merineitsi ujus kajutiakende juurde ja kui laine teda kõrgemale tõstis, sai ta selgetest aknaklaasidest sisse vaadata ning nägi seal rohkelt kaunites rõivastes inimesi. Nende seas oli kõige kaunim mustade silmadega noor prints.