«Minu armsas kodulinnas Nikeas elas mees, keda hüüti väikeseks Mukiks. Olgugi, et ma tookord olin alles väga noor, mäletan ma teda veel õige hästi, eriti aga selle tõttu, et isa mu kord tema pärast poolsurnuks peksis. Väike Mukk nimelt oli juba vana mees, kuid kõigest kolm kuni neli jalga pikk; sealjuures oli tal kummaline kuju, sest tema keha, nii väike ja habras kui see oligi, pidi kandma pead, mis oli palju suurem ja jämedam kui teistel inimestel. Ta elas üsna üksi suures majas ja koguni keetis ka ise endale süüa.»