Rohumaa lõpus on väike poolkuukujuline rand ja selle taga metsik hall meri. Olen seda vaatepilti oma peas nii palju kordi ette kujutanud ja nüüd siin olles tean, et see muudab kõike. Rohelist värvi uksega valgeks lubjatud maja minust paremal peab olema tema maja…
Kui Abby astub praamilt maha väikesele Kinlossay saarele, pigistab ta oma tütre kätt ja palvetab, et see reis oleks põgenemine argielust, mida nad mõlemad väga vajavad. Vähemasti praegu on Beth pääsenud kiusajate käest, kes ta elu õnnetuks tegid, ja ehk saab ka Abby rohkem teada mehe kohta, kellelt ta on salapäraseid kirju saanud…
Cameron võttis esimest korda ühendust, uurides, kas Abby poes on tema lemmikraamatut. Sestpeale kirjutas ta Abbyle iga päev, et rääkida oma elust kaugel väikesaarel, kus tulikad tantsivad lainetavatel põldudel ja taevas ei lõpeta kunagi liikumist. Nädalalõpp, mil Cameron lõpuks Abbyle külla tuleb – lauldes koos Bethiga köögis ja suudeldes Abbyt nii õrnalt –, on mälestus, mida naine igavesti kalliks peab. Aga siis ühel päeval kirjad lõppevad. Abby saab teada südantlõhestava uudise, et Cameron on surnud.
Kui ta vaatab, kuidas tütar jookseb naerdes tuulest räsitud rannal, mida mees nii täiuslikult kirjeldanud oli, mõtleb Abby, kas see hüvastijätureis võib olla millegi uue algus. Aga siis ta näeb teisel pool tänavat nägu, mille ta kohe ära tunneb, ja ta süda puruneb kildudeks. Kui Cameron on surnud, kes see mees siis on? Milliseid laastavaid saladusi on see saar endas peitnud? Tõde muudab Abby ja tema tütre elu igaveseks – kui nad vaid lasevad sel sündida…
