Baudelaire saavutas alul nime kunsti- ja kirjanduskriitikuna, kellena ta oli vaenus kõige keskpärasuse ja tavalisusega, rõhutades omapära ja kuulutades uut esteetika teooriat; ta otsused käisid risti vastu toona valitsevale maitsele, kuid leidsid järelpõlve tunnustuse.

«Väikestes poeemides proosas» (1868) esineb pilte ja tähelepanekuid kirjanikule armsast Pariisist; soov-unelmaid, kontraste tõelisuse ja kujutelmade vahel; ta alalist painavat igavusehirmu; müstifikatsiooni-tujusid ja iroonilisi vallatlusi; viha-armastust naiste vastu, – kuid siin on ka ta silm pöördunud erilise soojusega vaeste, viletsate ja hüljatute poole: ta suur iha kooskõla ja täiuslikkuse järele juhib ta pilgu just neile, kel see puudub, ja ta haarab oma kaastundesse kõik kannatajad, vigased ja sõgedad – isegi hulkuvad, näljased ja kärnased penid leiavad ulu ta valutavas südames.
Marie Under