«Ma lihtsalt mõtlen, istun ja mõtlen: Antek magab, Dominek teeb tööd. Mina aga mõtlen, et kui Jumal tõesti oleks tahtnud, et üks naine peab ühe mehega olema, terve oma elu, et ta kordagi ei saa tunda midagi muud, siis poleks Ta ju selleks ka võimalust loonud.
Ta on kõikvõimas, mis see Tal ära ei oleks olnud, Miks me ei võiks pärast abielurikkumist, ütleme, siniseks värvuda? Aga nii nagu on, ei mingit jälge, mitte midagi, vahetult pärast seda toimingut võib veel silmadest midagi välja lugeda, aga varsti on see sealt läinud, kõik on nagu süütud lapsukesed.»
 
Krystyba Kofta «Väikeste kiskjaliste paviljon» on meile ehk mõneti üllatavaltki lähedane lugu noore poolatari identiteediotsingutest muutuvas maailmas ja inimsuhete rägastikus.