Kui Ben Volkswagen Transporterist Londoni pinnale astus, oli see samm tema isiklikus mikrokosmoses samaväärne inimese esimese sammuga Kuul. Astronauti parafraseerides: see oli väike samm Londoni jaoks (sel tunnil üks miljardist), kuid hiiglaslik hüpe inimese jaoks.

Ben oli iseendale ja tolleks mõeldamatuks juhuks, kui keegi peaks tema käest selle kohta midagi küsima, sõnastanud Väljaheitmise ööd, «mil Kaksikud olid veel püsti, aga Printsess juba hukkunud». Teisisõnu eksleb ta 1997. aasta 31. augusti ja 2001. aasta 11. septembri vahel – maa all toimunud muinasjutulise lõpu (printsess Diana surm Pariisi tunnelis) ja jõhkra, ei millegagi arvestavate jumalate õhusõja alguse vahel (kaaperdatud lennukite rünnak New Yorgi kaksiktornidele).

Leedu proosa- ja näitekirjaniku Marius Ivaškevičiuse (1973) «Väljaheitmine» on tõestisündinud lugude põhjal valminud odüsseia noorest vihasest mehest, kes rändas koos teiste saatusekaaslastega Londonisse õnne otsima. Selles romaanis valab autor proosavormi üle kultusdraama «Väljaheitmine» (Eesti Draamateatris aastatel 2016–2022 etendunud Hendrik Toompere jr lavastuses), tungides veel sügavamale, olles veel emotsionaalsem ja detailsem.