Josef Albersi klassikasse kuuluv raamat värvide omavahelisest mõjust, mis on sündinud eksperimenteerimisest värvide uurimise ja õpetamisega, juhib tähelepanu esmajoones värvuste petlikkusele. Albers õpetab, et nägemistajus ei paista värv peaaegu mitte kunagi sellisena, nagu ta füüsikaliselt on, ning see teeb värvist kunsti kõige suhtelisema meediumi. Et värve efektiivselt kasutada, tuleb nendega mängides ja katsetades kasvatada oma tähelepanuvõimet ja nägemismeele tundlikkust värvide omavaheliste suhete suhtes. See tundlikkus aitab tõeliselt mõista, mis värvide vahel meie tajus toimub.
Raamatu ilmumisaastal ajakirjas Architectural Forum ilmunud arvustus sõnas: ««Värvide vastastikmõju» on kõige ülevaatlikum ja intelligentsem, samuti kõige parema väljanägemisega raamat, mis sel teemal ilmunud. See on vältimatult vajalik käsiraamat kunstnikule, arhitektile või õpetajale, keda erutab pigem avastamine kui «turvalised» värvisüsteemid.» See läbinägelik tunnistus osutub ka rohkem kui pool sajandit hiljem endiselt kehtivaks.
Raamat koosneb kahekümne viiest värviefekte uurivast peatükist, millele järgnevad 61 värvitahvlit rohkem kui 100 leheküljel. Need praktilised harjutused demonstreerivad värvide suhtelisust ja ebastabiilsust ning kutsuvad üles edasistele katsetustele.
Josef Albers (1888–1976) on Saksa-Ameerika kunstnik ja kunstnike õpetaja, kes kuulus 1920. aastatel rühmitusse Bauhaus ja suundus 1930. aastate esimesel poolel Ameerikasse, kuhu jäi oma elu lõpuni. Albers on esimene kunstnik, kellel õnnestus juba eluajal välja teenida oma loomingu retrospektiivnäitus Metropolitani kunstimuuseumis. Albersi raamat ilmus originaalis 1963. aastal Yale'i ülikooli kirjastuses.
